Lugu, mida soovin jagada, sai alguse ajal kui olin päris pisike. Nimelt käisin ma 8-9 klassis ehk olin alaealine. Olin juba varasemalt vaimse tervisega raskusi tundnud. Suitsiidsed kalduvused tekkisid mu pähe üsna noorelt, mõnikord tihti mõnikord harva. Tollel ajal ei jaganud ma seda kellegagi, ma isegi ei mõistnud, et miski valesti võiks olla. Asi kulmineerus lõpuks sellega, et mul tekkis toitumishäire. Minu kinnisideeks oli süüa hästi kergelt ehk vähe, et tunduda võimalikult peenike. Tol ajal oli sotsiaalmeedias käimas n-ö “smuuti hullus” ning promoti igasuguseid trende. Nagu näiteks “söögikordade asendamine tervisliku smuutiga, et oma organismi puhastada” vms. Kõik “kuulsamad” inimesed, keda instagrammis nägin, olid ülipeenikesed, kuna see oli sel hetkel iluideaal. Mäletan, et tundsin rõõmu sellest, kui olin päeva jooksul ära joonud ühe smuuti ja peeglisse vaadates nägin kui peenike mu pihakoht välja nägi. Natukese aja pärast muutusid mu jalad ja ka käed väga kondisteks. Isegi mu jalanumber kahanes väiksemaks. Alguses oli näljatundega raske võidelda, aga lõpuks ma ei tundnudki söögivajadust.
Kuna tegelesin aktiivselt ka spordiga, siis ilmselgelt mõjutas toitumishäire olemus ka mu treenimist. Mul tekkisid ülesöömise hood, kus ma õgisin ennast pungil-täis. Peale seda olid mul sellised süümekad, mis põhjustas omakorda vajaduse võimalikult kiiresti trenni teha või jooksma minna. Sellistes olukordades pingutasin ma alati trenniga üle. Samuti üritasin ma mitu korda söödud toitu välja oksendada. See ei õnnestunud kunagi, aga vajadus ennast “karistada” oli suur, ning seda ma ka tegin. Ma olin endaga väga karm. Iga kord kui kasvõi natuke krõpsu sõin (mida ma tegin väga harva) PIDIN kas samal päeval või järgmisel päeval trenni tegema. Paar korda sõbrad mainisid mulle möödaminnes, et olen nii peenike. Sellised kommentaarid tegid mind pigem õnnelikuks, mitte ei tekitanud muret. Rühmatrennis ja koolis kergejõustikutrennis hakkasin lõpuks tundma, et ma ei jaksa enam sama koormusega trenni teha nagu olin varem suutnud. See pani mul peas esimese väga väikese punase tulukese põlema.
Põhjus, miks ma seda lugu jagan on see, et ma tahan panna kõigile südamele: lapse vanematele, noortele, täiskasvanutele, õpetajatele, treeneritele, kõigile! Kui sa NÄED või MÄRKAD, et su lähedane on muutunud, kui keegi teeb endaga midagi, mis ei tundu tervislik, palun sekku. Igaüks saab midagi teha, näiteks kurta muret edasi kellelegi, kes teab sellest teemast paremini ja oskab mingisugust nõu anda. Igaühel meist võib endaga olla lahendamata probleeme, isegi kui pealtnäha tundub, et kõik on korras. Olgu siis hinded koolis head, sõprade olemasolu, perega kõik korras ning üleüldse kõik elus olemas, et olla õnnelik, aga vaimseid haigusi me ei vali. Ma mõistan, et sellistel teemadel on raske rääkida ning see nõuab julgust, eriti meil eestlastel, kes on pigem kinnised ning põikpäised abi otsima. Siiski palun leiame enda seest selle julguse ja teeme suure teene nendele, kes on suures hirmus ning teadmatuses. Nii me hoiame üksteise tervist ja ei lase mitte kellelgi ennast piinata. Ma ei süüdista mitte kedagi enda loos, lihtsalt arvan, et mitte ükski laps ega noor ei tohiks saada nii kaua endale liiga teha. Kunagi pole hilja.
