Oleme ümbritsetud nii erinevate inimestega. On neid, kes aitavad meis ületada sisemised tõkked ja tasandavad edasiseks teed. Jagub neidki, kes murravad prauh! ellu sisse, tungides isiklikule territooriumile nagu vallutajad võõralt maalt. Mõnede olemasolu paneb sulguma iseendasse, tekitades soovi ehitada enda ümber kaitserinnakuid ja -kraave. Leidub neidki, kes ajavad meid häälest ära ja panevad hetkega kõrvad vilisema. Aga heihei – sina, hea inimene, ikka ju aitad?
Kõikide elus leidub neid, kes just sinu juurest lohutust leiavad. Tead peast, mis tunne on olla kaevupõhjas. Mis tunne on saada selja tagant selga esimene kivi. Mõtled – nüüd on kõik teisiti. Nüüd ma olen tugev. Nüüd oskan aidata! Aitadki. Täna. Homme. Teinekord. Tal pole ju kedagi. Tal pole ju midagi. Minul niipalju ikka on. Kuidas saakski teda jätta?
Võtad õnnetu pagulase enda ellu. Teed südamesse ruumi, paned halud lõkkesse. Külmetanud kontidele annad sooja, hingele puhud eluvaimu sisse. Armastuse vastu ei saa ju miski. Ja seda sa annad, nii on õige. Mis seal salata, tänulikud silmad teevad tegelikult endalgi meele rõõmsaks. Veelgi rohkem – kui hea on olla hea!
Elu läheb edasi. Sa ei pea ju arvet, mitu pagulast ellu vahepeal veel juurde on tekkinud. Mitu vahel lahkunud, ilma hüvastijätuta. Südamega antud ununeb alati andmise ajal. Kui oleks arvepidamine, siis teaksid, et neid on palju. Justkui hallid tombud hinges koha sisse võtnud. Nokad avali, kui linnupoegadel – sooja, helluse ja armastuse järele. Ühel hetkel tunned küll, et hingata on raske aga ei tee ruumi südame sisse põgenenud hingede arvelt. Ikka endalt võtad asju maha. Sest mis nüüd mina… Mul on ju kokkuvõttes kõik hästi!
Aga vahel peab karjuma. Täiest kõrist. Selleks, et lõpuks ometi hakata kuulma iseennast.
Valgusfoor ja roheline tuli
Sõitsin eile koju peale tööd. Päev läbi, pea paks. Veel vaja seda ja seda. Kõrvus kumisemas mõtted viimasest vestlusest. Miks teisi aidata on loomulik aga enda pjedestaalile tõstmine justkui häbiväärne tegu? Miks on lihtne märgata abivajajaid aga peeglist endale otsa vaadates punnita silmi palju tahad, ikka ei näe? Miksmiksmiks.
Jäin foori taha seisma. Üle ristmiku läks naine koos hundikoeraga. Tema taga tuli noorem tüdruk, kaks väikest nähvitsat siblimas ja arutult klähvimas. Hüppasid närviliselt ette ja taha ja vahepeale. Siis nägid nad suguvenda. Hundikoer kõndis ees enesekindlalt ja rahulikult. Kuni jäi ristmiku ületades perenaise kõrval istuma. Sel hetkel hüppas julgem kahest väikesest ettepoole.
Ja siis pööras koer pead ning tegi ühe urina. Ma ei kuulnud seda aga enda sees kuulsin ometigi. Vaatepilt lummas mind täielikult. See polnud haugatus. Sellest hoolimata oli see selgeim eneseväljendusviis, millest võimatu aru mitte saada. Ühes hundikoera pealiigutuses ja kehahoiakus oli rohkem, kui siiani oma elus näinud olen. Justkui vana tark, kes vaatab noorte õrritamist, rumalust ja hulljulgust pealt niikaua, kuniks astutakse üle nähtamatu piiri.
Selles urinas oli nii palju jõudu, võimu ja elust suuremat olemist, et väikene duo jooksis kiljudes preilile sülle.
Fooris hakkas põlema roheline tuli. Hakkasin sõitma ja teadsin kaljukindlalt üht.
Mul pole elus ehk palju kasu olnud teooriast ja raamatutest. Aga hetk tagasi oli see, millest päriselt õppida.
Kas võtad armastuse vastu?
Kõige rohkem kipume ikka iseend unustama. Armastuse osas peamiselt. Teoorias, jah, oleme tugevad. Aga elus… Kuna ise viimati seda olid? Hoolitsesid enda eest, täitsid oma põhjatut ja veest tühja kaevu? Olid piisavalt viisakas selleks, et piiri ületanule hoiatuseks uriseda, jättes võimaluse vabatahtlikuks lahkumiseks? Ja kui ikka aru ei saadud, siis hambad sisse, et ise kaotsi ei läheks?
Autor:
Mirjam Männik
