Tundsin juba ammu, et olen pidevalt väsinud, energiat pole ja pea on argimuredest konstantselt paks. Stress kajastus ka kitsaks jäänud pükstes ja kõhtu soonivates seelikutes. Kui ühel koosolekul plahvatas kõige ebasobivamal ajal pluusil eest ära kaks särginööpi, otsustasin – nüüd on kõik! Alustasin septembris isikliku teekonnaga tervislikuma ja õnnelikuma mina suunas.
Kuidas mul siis läinud on? Olen kuu jooksul ikka vahepeal libastanud ja raja kaotanud aga mida päevad edasi, seda vähem. Täna on oktoober ja olemine juba palju mõnusam. Olen lugenud erinevate toitumisnõustajate ja treenerite soovitusi. Erakordseks tegi materjali läbimise juures mitte kirjutatu, vaid hoopis taipamine, et kõik on ju tegelikult ka endal teada. Pole midagi uut siin päikese all: liigu rohkem, söö teadlikumalt, puhka, maga korralikult. Aga miks me seda siiski tegelikult ei tee? Ja millest siis tegelikult üldse alustada?
Otsustasin ära
Kes meist poleks kuulnud: Kuhu ma lapse(d) panen? Kust ma selle aja võtan? Mõtle, kui palju see kõik maksma läheb! Neid kolme vabandust olen isegi rohkem kui kord kasutanud. Tegelikult tuleb lihtsalt ära otsustada, et sa tahad seda teha. Ja vastata iseendale, mille pärast. Kui sisemine veendumus on olemas, leidub ka lahendus. Alati. Sest sa otsid selle. Täpselt nii lihtne see ongi. Ise alustasin sellest, et tegin endale selgeks, millega mulle siiani füüsilise liikumise pealt on üldse meeldinud kõige enam tegeleda. Olen siiani veendunud, et meeldiva asjaga alustades on üsna tõenäoline, et sellest loobumine ja käega löömine ei tule nii lihtsalt kui muidu võiks. Alustasin ujumisest. See on mulle loomuomaselt kõige meeldivam sportimise viis olnud juba lapsest saati. Täna võin öelda – õigesti tegin!
Tegutsen
Leidsin ujula ja loodusrajad kohe, kui otsustasin oma aega sihipäraselt ja teadlikult enda hüveks kasutama hakata. Ehk siis hakkasin käima kolm korda nädalas hommikuti ujumas, õhtul kõndimas. Kooli ja töö vahel aega planeerides panen nüüd asjad juba õhtul niimoodi valmis, et kui hommikul pool kuus kell tiriseb, tõmban vaid dressid selga, võtan koti ja lähen otse ujulasse.
Usun, et mõnigi on kogenud hetke, mil seisab hommikul basseini ääres: otseselt ärkvel veel ei ole, samas enam ei maga ka. Üks on kindel – ujuma minna hetkel eriti ei sooviks. Mida rohkem passida, seda rohkem tunduvad erinevad vabandused täiesti normaalsed: “tegelikult oli juba hommikul ju natuke nohune tunne”, “vesi on kahtlaselt kloorisema lõhnaga kui tavaliselt”, “äkki mul siiski on palavik…” ja nii edasi, ja nii edasi. Isiklik nõuanne: lihtsalt hüppa sisse ja hakka pihta! Ära passi. Järgmised pool tundi ujudes tunned iga tõmbega, kuidas ärkad koos päevaga. Pärast kerge saun ja tööpäevale vastu. Reipana, värskena, lõhnavana! Küll oli hea, et tulid, eks!
Alustasingi teadlikult väikeste sammudega ja ei olnud enda vastu liiga kuri, kui teinekord siiski kogu ettenähtud plaani täita ei suutnud. “Tee kasvõi pool, aga tee ise”, ütles ju õpetaja Laurgi Arnole. Täpselt nii! Tagasihoidlik, kuid järjepidev algus koos realistlike eesmärkidega on parim algus – sellest olen tänaseks kindlasti aru saanud. Ja vähemalt minu puhul see töötab. Kaalusin ka spordisaalis käimist. Kuna elan looduskaunis kohas, kus on sportimiseks kõik eeldused justkui kõrgemalt poolt loodud, hakkasin alustuseks käima keppidega terviserajal. Testisin, kas mulle ikka meeldib seda teha. Meeldis! Esialgu pool tundi, varsti juba poolteist. Hakkasin ka kodus televiisori ees uudiseid vaadates tegema harjutusi kätele, jalgadele, kõhule. Ühekiloste hantlitega. Ja kui vaatepilt ongi vahel kummaline või enamasti pigem naljakas, mis siis. Oma kodu! Ühel hetkel tegingi kokkuvõttes nädalas juba kolme erinevat asja: ujumist, käimist ja kodus võimlemist. Mina, kes pole sporti teinud viimased kaks aastat…
See kõik on seda väärt
Nüüdseks ongi kuidagi kujunenud nii, et mida aeg edasi, seda otstarbekamalt ja sihipärasemalt seda kasutada oskan. Möödas on esimene kuu ja tunnistan, et mulle on hakanud sportlikum ja teadlikum igapäevarutiin meeldima. Ka üks täiesti uus muutus on elukorralduses kindla koha leidnud – olen hakanud kindlal kellaajal magama minema. Une olulisus ja mõju enesetundele on vaat, et kõige suurem üllatusmoment olnud. Oleks ma varem teadnud, kui palju paar juurde lubatud unetundi enesetunnet mõjutab!
Püüan iga päev kõndida vähemalt 20 000 sammu ja nädalavahetusel teen koeraga pikemad ringid. Tihti on ka mees kambajõmmina kaasas ja üheskoos kaob aeg lennates. Ujumisega, kusjuures on ka väga hästi. Kehatunnetus hakkab juba tagasi tulema ja hommikune värskustunne peale trenni on sõltuvusttekitavalt hea. Ja kaalunumber on hakanud vähenema. Aeglaselt, kuid kindlalt.
Tean, et kõlab nii klišeena, kuid tõesti – oskan hinnata oma tänast päeva olulisemalt rohkem kui kunagi varem. Märkan rohkem, olen leidmas tasakaalu töö, kooli, pere ja hobide vahel. Ehkki pikk tee on veel minna, olen väga õnnelik, et otsustasin tõusta diivanilt püsti ja hakata lihtsalt pihta.
PS. Kahte ärakaranud pluusinööpi kannan nüüd talismanidena oma rahakoti vahel.
Autor:
Mirjam Männik
