Kõik mida me elus teeme pole võrdse tähtsusega Pareto printsiibi järgi tuleb 80% tulemustest 20% panusest. See “universaalne tõde” panuse ja tulemuste ebavõrdsuse kohta on see, mida hakati nimetama Pareto printsiibiks või 80/20 reegliks. Kuigi alati ei tule täpne 80/20 suhe, on seda ebavõrdsust sageli näha erinevates elu osades.
Minu elus on ajaplaneerimine olulisel kohal, kuna ilma kui ei planeeri oma aega, siis ei suudaks toime tulla endale võetud koormuse ja tööülesannetega. Olen proovinud lõputuid ülesannete nimekirjasid, mis tunduvad, et ei saa neid kunagi valmis, isegi kui ülesande kriipsutamine pakub kerget rahuldust. Kuid Pareto printsiibi kasutamisel on mul vaja kirjutada üles kõik eesmärgid, mida soovin antud päeval täita. Küsides endalt, kui saaksin täna täita ainult ühe selle nimekirja eesmärgi, siis milline neist avaldaks minu elule kõige suuremat positiivset mõju või millised tagajärjed võivad olla selle ülesande täitmata jätmisel.
Minu puhul tuleb Pareto põhimõtte palju kasuks. Mina nagu ka paljud teised inimesed kipuvad oma aega jagama igale asjale, mis tema tähelepanu tõmbab, selle asemel et keskenduda kõige olulisemale ülesandele. Seega oli minu esimeseks ülesandeks valida välja tegevused, mis toovad kõige rohkem tulemusi ja keskenduda nende ära tegemisele. Selle jaoks ma proovisin nädal aega iga päeva lõpus kirjutada järgmise päeva kalendrisse kolm kõige olulisemat tegevust mida peaksin järgmisel päeval tegema.
Need tegevused olid näiteks ühe tunni referaadi kirjutamine, 2 tundi turunduse töö tegemine ja pool tundi endale söögi tegemine. Samuti on levinud arusaam, et inimesed peavad töötama liiga kaua, et saavutada häid tulemusi. Selline mõtteviis võib aga tekitada ebavõrdse töö- ja eraelu tasakaalu, mille tulemuseks on läbipõlemine ja üldine tootlikkuse vähenemine. Seega kui sain oma kolm tähtsamat tegevust tehtud, võtsin aja puhkamiseks, milleks oli näiteks raamatu lugemine, sõpradega aega veetmine, trenn, saun või massaaž.
Leidsin, et Pareto printsiibi abil sain tööülesannetega aega kokku hoida ja teha lühema ajaga rohkem tööd. Tuli ka mõte nädala alguses kulutada aega, et planeerida, millele nädala jooksul keskendun. Kuigi see tundus alguses ajaraiskamisena, siis pikemas perspektiivis aitas see tuua perspektiivi, mis on tegelikult tähtis ja millele peaksin keskenduma, samal ajal vähendades tööaega. Mis omakorda jättis rohkem aega pühenduda muudele tegevustele väljaspool tööd, näiteks isiklikule arengule, lõõgastumisele, vaimsele tervisele ja suhete loomisele.
