Ma olen olnud keskmisest aktiivsem inimene nii kaua kui ma mäletan. Mul on alati mitu rauda tules. Minu puhul on täiesti tavaline, et ma töötan korraga mitmes kohas või mitme projekti kallal, käin koolis, teen viis korda nädalas trenni, jälgin toitumiskava, käin sõpradega väljas ja tegelen enesearenguga. Mulle võiks ilmselt anda doktorikraadi ajaplaneerimises. Kogu see tempo ja mitme asjaga tegelemine on minu puhul okei. Mulle siiralt sobibki see. Aga enamus asju, mida ma teen, teen oma peaga. Ma istun väga palju. Ma mõtlen väga-väga palju. Ja aeg-ajalt hakkab aju suitsema küll. Seega on oma füüsise eest hoolitsemine – trenni tegemine ja õige kütuse tarbimine, minu jaoks eriliselt oluline. Täna ma tean seda ja sean oma füüsilise tervise (ja tegelt sedakaudu ka vaimse tervise) heaolu alati esikohale. Õppetund tuli aga valusalt.
See oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna bakalaureuseõppe esimesel semestril, kui ma tundsin elus esimest korda, et mul on nüüd tõesti raske. Ma õppisin nii palju. Ma õppisin kogu aeg. Ometigi tundus, et ma jõuan oma asjad hästi napilt valmis ning mitte minu poolt soovitud kvaliteediga. Kuskilt pidin hakkama kokku tõmbama. Ma lihtsalt ei jõudnud kõigega korraga tegeleda. Tundus, et aega planeerida ei ole võimalik. Kuna minu prioriteet oli juuraõpingud, jätsin ära meelelahutuse ja treeningud. Ja siis ma põlesin läbi. Kahe nädalaga.
Ainult kahe nädalaga jõudsin ma seisu, kus ma ei taha enam mitte kunagi oma elus olla. Ma ärkasin hommikul ülesse, vihane kogu maailma peale ja iseendas pettunud. Hakkasin õppima, kuigi mu pea valutas reaalselt kogu aeg. Ma sain enda peale vihaseks, et ma ei saa hakkama ning et mu pea valutab. Ma võtsin pausi, et oma peavalust vabaneda. Tekkisid süümepiinad, et ma peaksin ju õppima, mitte vedelema. Hakkasin uuesti õppima, mis viis veel suurema peavaluni, mis viis pausini, mis viis süümepiinadeni, mis viis uuesti õppimiseni, mis viis peavaluni, mis viis… nõiaringi.
Mind tõmbas ringist välja minu perekond. Mul on väga vedanud, et minu ümber olid inimesed, kes märkasid varakult, et olen muutunud negatiivseks, väsinuks, passiivseks. Läksin nende tõukel jõuga trenni, kuigi tundsin meeletuid süümepiinu, et need kaks tundi, mis ma jõusaalis “raiskan”, peaksid tegelikult kuluma võlaõigusseaduse õppimise peale. Ma võtsin vahest isegi kooli materjalid trenni kaasa. Ajuvaba! Ma olin omadega täiesti sõlmes. Esimesed paar trenni ei avaldanud väga mingit mõju. Aga ühel hetkel tundsin ja sain aru, et peale treeningut läheb mu õppimise tempo palju kiiremaks, mu pea ei valuta enam ja ma saan palju rohkem tehtud.
Sain aru, et pausi võtmine õppimisest parandab mu sooritust, mitte ei takista seda. Õppisin, mida tähendab minu jaoks “tööta targalt, mitte raskelt”. Vahest on vaja teha üks samm tagasi, et minna kolm sammu edasi. Ja minu tervis ja enesetunne, nii füüsiline kui vaimne, on olulisem kui ükskõik mis muu projekt. Terves kehas on terve vaim. Ja alatreening, mitte piisav liikumine mõjutab vaimset tervist nii otseselt kui vähegi võimalik. Ma ei suuda ära rõhutada, kui oluline on piisav liikumine. Nii et edaspidi, millal iganes ma tunnen, et mu aju on väsinud ning enesetunne ei ole hea – ma liigun. Ja siis ma jõuan palju rohkem ja parema kvaliteediga tehtud.
Autor:
Annabel Liinsoo
