Gümnaasiumi ajal tegelesin peamiselt kahe alaga: sprint ja suusatamine. Pikim distants, mida kuni mõned aastad tagasi, olin jooksnud oli 400m ja rohkem mu keha mulle ei võimaldanud, nii ma arvasin. Arvasin päris pikka aega, et osad inimesed lihtsalt jaksavad ja suudavad vähem kui teised- EI – küsimus on, kes tahab vähe suudab vähe; kes tahab rohkemat suudab rohkemat. Peale gümnaasiumi lõpetamist ei teinud ma pikka aega spordiga tegemist, sai seda üpris palju tehtud ja nii mõnedki meistrimedalid võidetud.
Mõned aastad hiljem, otsustasin, et proovin joosta rohkem kui 400 meetrit, tahtsin ennast korralikult proovile panna. Tegelikult oli asi ka selles, et olin päris kõvasti kaalus juurde võtnud, kuna sport ei olnud enam minu menüüs. Alustasin iga päev 1-2 km jooksmisega, leidsin enda jaoks ideaalse rütmi. Nägin esimesi muutusi, ma jaksasin, ma suutsin, tahtsin veelgi enam. Nii ma siis lisasin kilomeetreid. Paar aastat tagasi ei pannud ma ise enam tähelegi, et 10 kilomeetrit oli juba joostud. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud maratoni joosta vaid nautida jooksmist. Distantsi ma endale enam juurde lisada ei soovinud, seega hakkasin konkureerima iseenda varasemalt joostud aegadega. Võites iseennast pidevalt, olin rahul kuhu ja kuidas ma olin jõudnud. Oli ka tagasilanguseid, kuid lihasmälu on üks üllatav asi- keha ja lihas mäletavad. Mis on minu kogemuse eesmärk- julgustada teid kõiki, kes te arvate, et ei saa, ei suuda, keha ei anna. Keha annab kui te ise annate võimaluse anda.
